Pärnu Spordiklubi Altius

Pärnu Spordiklubi Altius

reede, 4. aprill 2014

Läbi tule ja vee

Mina alustasin kergejõustiku trennis käimisega 1996.aastal. Olin siis 13.aastane. Ma ei olnud andekas laps. Ma ei olnud kiire, mul ei olnud head vastupidavust, mul ei olnud head hüppevõimet. Olin tavaline laps, kes oskas unistada. Mul olid suured unistused. Tahtsin välja jõuda olümpiamängudele, maailmameistrivõistlustele. Ma ei jaganud neid unistusi teistega, sest keegi ei oleks neid tõsiselt võtnud. Mul on alles mu esimene treeningpäevik. Olen sinna sisse kirjutanud kõik võistluste ja trennide tulemused algusaegadest peale. Lehitsen seda praegugi. Esimene rekord on kirjas - kõrgushüpe 1.15. Ja seda 13.aastaselt. Ei olnud just suurepärane tulemus. Esimene 60 meetri aeg 10,04, kaugushüpe 3.97. Ma arvan, et muud pole vaja öeldagi. 

Mulle ei ole kunagi öeldud, et minust saab tegija. Mulle ei ole öeldud, et ära anna alla, võitle ja pinguta. Mulle ei ole öeldud "ma usun sinusse". Minu ainsad toetajad kergejõustiku algusaastatel olid mu vanemad. Kuidagi suutsin ma ennast alati ise motiveerida. Ma kinnitasin endale, et ma hakkan tulemusi tegema. Mille pealt see usk tuli? Mul ei olnud noorteklassides mitte ühtegi Eesti meistrivõistluste medalit! Ei jõudnud ma sinna medaliteni ka lähedale. Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, oli mu rekord kõrgushüppes 1.80.

Tartu Ülikooli minnes sain kokku treeneriga, kes muutis mu elu täielikult. Martin Kutmani juures treenides õppisin ma uuesti elama, uuesti endasse uskuma. Igapäev oli eriline. Igapäev ma õppisin temalt midagi. Ja mitte ainult seda, kuidas kõrgemale hüpata. Vaid ka lihtsamaid, elulisi asju. Nüüd teda enam meie hulgas ei ole ning ma pean õpitut ise ellu viima. Ma annan endast maksimumi, et olla oma õpilastele sama hea treener kui Martin Kutman oli seda mulle. Ta on minu eeskuju number üks. Aasta aega pärast Tartus treenimist hüppasin ma kõrgust 1.93, veel pisut hiljem tulin kõrgkoolide meistriks 2 meetriga. 2010.aasta talvel tulin Eesti meistrivõistlustel hõbedale rekordiga 2.10.

Vaatan tagasi oma lapsepõlvele, kui ma kergejõustiku trenni läksin. Tundsin koguaeg, kuidas lapsi koheldi erinevalt. Andekad said tähelepanu, vähem andekas mõistagi vähem. Eks see ole inimloomusega seletatav. Kui sa näed, et keegi on andekas, väga heade eeldustega, teeb juba noorena suurepäraseid tulemusi, siis tahad sa ise ka selle hasardiga kaasa minna. Tahad seda edu koos oma õpilasega nautida. 

Mina üritan seda vältida, sest peeglisse vaadates tuleb mulle meelde see, et mina ei olnud andekas, ma ei olnud silmapaistev, aga raske tööga jõudsin ma kaugemale kui paljud selle aja andekad ja auhinnatud noored. Kuna Pärnus treenides tundsin koguaeg, et olen oma unistustega üksi, siis üritan ma kõigest väest panna praegu noori julgelt unistama ja ma oma unistuste poole püüdlema. KÕIGIL on oma võimalus, varem või hiljem. Küsimus on selles, kas kõik jõuavad oma aja ära oodata. Just siin saab treener abiks olla, süstides eneseusku ja töötahet. Treeneri edu ei näita ainult medalid ja karikad riiulil, nimi ajalehes, teenitud punktid võistlustel. See on midagi palju enamat.

Kui ma 2006.aastal Pärnusse tööle tulin, ootasin ma toetust. Ootasin, et keegi valvab mu seljatagust ja aitab mind püsti, kui ma peaksin libastuma ja valesid otsuseid tegema. Valede otsuste tegemine on elu üks tähtsamaid asju. Läbi tehtud vigade õpime me kõige enam. Ma tunnen, et olen 7 aastat end ise püsti pidanud aitama. Taas. Nagu 10-15 aastat tagasi. Midagi ei ole muutunud. 

Mis puudutab minu eneseusku, siis siiani ei ole see kadunud. Ma usun endiselt, et suudan oma isiklikku rekordit nihutada kõrgemale. Usun seda siiralt, kuigi peaaegu 4 aastat tagasi sain väga tõsise vigastuse, mis pani piduri mu sportimisele vähemalt 2,5ks aastaks. Ma teen trenni 5-6 korda nädalas, kuigi olen kahe kohapeal tööl ja päevad venivad mul reeglina väga pikaks. Ma teen seda, sest ma armastan seda spordiala. Kui mulle antakse tervist, et korralik ettevalmistus läbi teha, siis ma suudan seda. 

Mind juhendab praegu Leonhard Soom, legendaarne Türi treener, kelle poole pöördusin ma esmakordselt 2000.aastal, kui olin veel koolipoiss Pärnus. Otsisin juba siis kedagi, kes süstiks minusse pisut usku. Ühel hetkel ei piisanud enam sellest, et ma usun oma tegemistesse üksi. Leidsin selle inimese Türilt, mitte Pärnust. Täna teeme me taas koostööd ja ma olen motiveeritud. Kuigi see tähendab, et trenni pärast tuleb tõusta 6-30 hommikuti. Kuigi see tähendab, et mõnikord saab trenni tõttu koju õhtust sööma minna pärast kella 22 õhtul. 

Noor kergejõustiklane,

Usu endasse. püstita omale kõrged eesmärgid ja liigu nende poole. Sellel teel on takistusi, tõsiseid ja kohati tundub, et ületamatuid. Aga need on kõik ületatavad!

See video aitab mind tihti rasketel hommikutel, kui eelmise päeva trennist lihased veel appi karjuvad ning vähesed unetunnid tugevalt tunda annavad. Ehk aitab see ka sind!


4 kommentaari:

  1. :) Nii just peab. Tänud moti eest, lähen nüüd ja tõmban nurgas püstiseisvad dressid selga, panen kella käima ja unustan maailma nii tunniks või veidi enamaks. Usk, jonn ja sportlikViha ;)

    VastaKustuta
  2. Jaa, tõesti väga hea kirjatükk!

    VastaKustuta
  3. Soojad siirad sõnad, mis tulnud otse südamest! Seepärast lapsed oma treenerist ülivõrdes räägivadki! :)

    VastaKustuta
  4. Kui juba üks inimene sellest kasvõi tunniks motivatsiooni sai, siis on mu eesmärk täidetud :)

    VastaKustuta