Pärnu Spordiklubi Altius

Pärnu Spordiklubi Altius

pühapäev, 31. märts 2013

Kokkuvõte Hispaania laagrist

Laager Hispaanias on saanud läbi ja aeg on teha väikene kokkuvõte selle edust või ebaedust. Juba laagri ajal oli mul suur kiusatus teha paar üsna emotsionaalset postitust toimuva kohta, aga sundisin end tagasi hoidma. Nüüd on emotsioonid pisut maha jahtunud ja juttu saab teha juba mõistlikust analüüsist.

Sel aastal oli laager täiesti teise suunitlusega kui aasta tagasi. Kui aasta tagasi tegelesime staadionil juba naelikutes jooksmisega ja käsil olid tõsised jõu ja jooksutrennid, siis sel aastal läksime laagrisse oluliselt varem ja seetõttu pidi muutuma ka kogu laagri treeningute ülesehitus. Ei saanud lähtuda põhimõttest, et me oleme soojas kliimas ja teeme nii kuidas vähegi saame. Teha tuli põhimõtteliselt samu asju, mida me oleksime teinud Pärnus. Tegu on võistlushooaja järgse etapiga, kus kõige olulisemaks mõtteks oli end vaimselt välja puhata, niiöelda akusid laadida. Et siis tagasitulles saaks suviseks hooajaks valmistumisel teha juba väga tõsiseid samme. Selles valguses loen laagri üsna õnnestunuks. Ilmad olid meil Hispaanias väga head, päikest saime palju ja see oli ka peamine. Mitte miski ei lae akusid paremini kui soe ilm, päikesepaiste, soe rannaliiv, jalgupidi merevees jalutamine ja mõistagi täiesti uus treening ja elukeskkond.

Suurimat rõhku pöörasime jooksutreeningutele. Jooksime lõike staadionil, rannas, mängisime jalgpalli. Just sellist tegevust Pärnus väga hästi veel teha ei saa. Tahaplaanile lükkasime jõutreeningu.

Kõik ei ole alati siiski nii nagu võiks olla ja peaks olema. Nii ka seekord. Oli asju, mis mulle ei meeldinud ja ka nendest asjadest ei saa ma kaarega mööda minna. Kõige rohkem hakkas silma ikka see vana probleem, millele olen korduvalt tähelepanu pööranud ka varem. Kaasas olnud sportlastel puudus silmis sära. Väga harvad olid juhud, kui ma treeningu käigus nägin kedagi tõesti endast viimast välja pigistamas. See oli pisut ootamatu sel korral just seetõttu, et kaasas olnud sportlastel peaks olema motivatsiooni ülearugi, et hetkel treeningutel tööd rügada. Kahjuks pean tunnistama, et selles osas pidin ma pettuma.

See kõik ei tähenda, et treeningutel keegi pingutanud ei oleks või et asju võeti kergekäeliselt. Sugugi mitte. Aga ma ei näinud laagris, et keegi tahaks suvel pääseda tiitlivõistlustele, võita eestikate medaleid või püstitada isiklikke rekordeid. Seda näha ei olnud. 

Ma ei taha pikalt negatiivsel peatuda. Ma ei ole viriseja tüüp, juhin tähelepanu puudustele ainult siis, kui see on tõesti vajalik. Aga senistest tähelepanu juhtimisest olemasolevale probleemile ei ole kasu olnud. Paraku.

Õhku jääb siiski võimalik positiivne lõpplahendus, sest aprilli ja maikuuga on sportlastel võimalik tõestada mulle midagi muud. Et ma eksin. Et trenni tehakse suuremate eesmärkide nimel, mitte ajaveetmise tõttu. Jään seda huviga ootama. Meeles peab pidama, et laagri eesmärk oli anda tugev tõuge edasistele treeningutele. Kui seda ei juhtu, peame paraku laagri lugema ebaõnnestunuks. Aeg annab aru.

Aprillikuu tuleb üldiselt meil rahulik töökuu. Kõige esimesena peaks suvise võistlushooaja avama Karl, keda ootab ees 20.aprillil Eesti meistrivõistlused krossijooksus. Sinna veel siiski aega on.

Hispaanias tehtud pildid ilmuvad tasapisi üles meie fotoalbumisse, kuhu saab minna, kui klikkida Siia

Pilte on palju ja nende üleslaadimisele kulub tõenäoliselt veel mitu tundi, aga iga minut peaks see album seal fotodega täienema.

Uuel nädalal toimuvad kõik treeningud plaanipäraselt. Kohtumiseni!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar