Pärnu Spordiklubi Altius

Pärnu Spordiklubi Altius

pühapäev, 6. november 2011

Mida oodata 2012. aastast?

Uueks võistlushooajaks ettevalmistus on käimas täie hooga. Usinamad tegijad alustasid kergemate treeningutega septembri keskel. Mõni liitus septembri lõpus. Oktoober on aga olnud esimene tõsisem töökuu, kus palju sai mängitud jalgpalli, teha jooksuharjutusi, üket, rahulikke lõike jne. Alanud on november ja töö iseloom on muidugi muutumas.

Mida aga oodata 2012. aastal meie tublimatelt? Kuidas on töö seni sujunud ja kas on midagi, mis väärib esiletõstmist ja kiitmist või vastupidi - etteheitmist ja nurisemist. On mõlemat.

Poisid on uue hooaja ettevalmistust alustanud kordades paremini kui tüdrukud.

Oma senise kahtlusteta parima hooaja teinud Rait on trenni teinud väga korralikult. Silmad säravad ja kordaläinud hooajast saadud positiivsed emotsioonid saadavad teda treeningutel siiani. Kuigi põhi eesmärgid on seatud suveks 2012, siis mina isiklikult ei alahinda ka sisehooaega. Kuigi võistluskalender aastaks 2012 ei ole veel ametlikult kinnitatud, võib 99% välja tuua, et sisehooaja tähtsaim võistlus toimub jaanuari viimastel päevadel - Eesti juunioride meistrivõistlused. Lisaks on plaan kindlasti osa võtta kuldliiga etappidest, Eesti täiskasvanute meistrivõistlustest, klubidekarikavõistlustest jne.
Sel aastal tegi Rait väga korraliku arengu. Edasi tuleb minna aga sama mõttega, et samm samm haaval areng jätkuks. Korraga liiga suure suutäie võtmine võib juba mõne aasta jooksul väga valusalt kätte maksta. Talvise hooaja suurimaks eesmärgiks on stardi parandamine, milles on hetkel suurim reserv tulemuste parandamisel. Töö selle nimel hetkel ka käib, kuna plaanis on hakata Raidiga Tallinnas sprinditreener Valter Espe juures käima. Jutud sel teemal on peetud ja peagi saab asjast rääkida konkreetsemalt. Kuna Rait on tuleval aastal esimest aastat juunioride vanuseklassis, on tiitlivõistlustele pääsemine kindlasti väga raske ja samas väga väljakutsuv eesmärk. Tuleval suvel peetakse Hispaanias Barcelonas Juunioride maailmameistrivõistlused, kuhu pääsemiseks on IAAF (rahvusvaheline kergejõustikuliit) seadnud 100meetri jooksu normatiiviks 10,64. Tuletame siinkohal meelde, et sel aastal jäi Raidi parimaks 10,82. Mul ei ole mingit eesmärki hakata Raidi koormust kordades tõstma, et see norm vägisi kätte saada. Sellegipoolest usun ma, et Rait võib selle ajani küündida, kui suudame vigu treeningutel vältida. Seda juba puhtalt tehnika pealt. Ma olen täiesti veendunud, et korraliku stardi ja parema jooksutehnikaga võinuks Rait sel aastal joosta vähemalt 10,70.

Aga nagu ma ütlesin, siis võtame asja rahulikult. Normatiiv ei tohi olla kinnisideeks, vaid edasiviivaks jõuks igapäevastel treeningutel. Tegeleme usinamalt tehnika parandamisega ja katsume ka füüsilist seisundit pisut tõsta. Loodan väga, et tuleb edukas ja positiivne sisehooaeg ja mõistagi suvehooaeg.

Väga tublilt on trenni teinud ka Jarmo ja Ranno. Olen 100% veendunud, et kõige vähem suutis oma võimeid läinud hooajal realiseerida Jarmo, keda segasid erinevad vigastused ja tervisehädad kogu aasta. Kui nüüd rumalaid vigastusi vältida suudame ja lõpuks ometi vajalikud trennid ära teeme, siis ma olen kindel, et tulemused paranevad märgatavalt. Jarmo puhul on huvitav sel sisehooajal see, et omavanuste Eesti meistrivõistlused toimuvad 2 nädalat enne mitmevõistluse meistrikaid. Just mitmevõistlus on nii Jarmole kui ka mulle meeldima hakanud ja kindlasti teeme ka juunioriklassis usinalt mitmevõistlust. Lisaks ootavad ees juuniori tõkked, mis usinalt harjutamist ja harjumist vajavad. Seniste treeningutega olen ma aga rahul ja loodan vaid, et ebameeldivaid üllatusi (eelkõige vigastuste näol) enam ei tule.

Suvel 4x110meetri tõkkejooksus Eesti meistriks tulnud ja oma esimese individuaalse medali võitnud Ranno on samuti teinud trenni usinalt ja sihikindlalt. Kuna Ranno puhul on meie peamiseks eesmärgiks jooksukiiruse tõstmine, siis tuleb temal eriti igas trennis hambad ristis pingutada, kuna kiirus väga kergelt külge ei hakka. Kuna olen aga aru saanud, et Ranno on südamega asja juures, siis ma usun, et arenguhüppe teeb temagi. Aga rõhutan veelkord, et treeningutel tehtav pingutus, mis on alati olnud Ranno puhul suurimaks nõrkuseks, võib määrata väga palju, kui kõrgelt me mõelda tohime pärast sisehooaega suve silmas pidades! Eelmisel talvel joostud 60m tõkkeaeg 8,59 ja suvine 110m tõkkeaeg 15,28 (tuulega 15,19) saavad kindlasti parandatud. Lisaks on sel hooajal eesmärk jooksma hakata ka meestetõkkeid (tõkete vahe sama, mis praegu. Ainult tõkke kõrgus on teine). Juunioride talvised meistrivõistlused on jaanuari lõpus, täiskasvanute meistrikad aga veebruari teises pooles. Kindlasti on ka plaan joosta kuldliigal tõkkeid, et täita Eesti meistrivõistluste osavõtu normatiiv.

Väga eduka suvise hooaja teinud Risto kosub veel vigastusest. Hooajaks ettevalmistust alustas ta teistega võrreldes oluliselt hiljem ja palju tegemisi jäi ka tegemata. Aga ma usun, et pisut plaanidega edaspidi ümber mängides, suudame ka tuleval hooajal edukaid jookse teha. Peamiseks probleemiks on muidugi reielihase vigastus, mille Risto sai suve lõpus Rukkilillemängudel 200meetri finaalis. Selletõttu ei saa ta veel siiani täiskiirusel joosta, ent kergemaid lõike saab juba kenasti joosta. Jätkub töö koordinatsiooni, jooksutehnika ja jooksuharjutuste tehnika parandamisega. Kindlasti võtame Risto puhul talvist hooaega oluliselt kergemalt kui teiste puhul. Võistleme vastavalt seisundile ja vormile, seades samas julgemaid sihte suviseks välihooajaks. Selleks käib ju põhja ladumine juba kõigil praegu. Uuel aastal hakkab Risto lõpuks ometi esindama ka meie spordiklubi. Erinevatel põhjustel pidi ta 2011. aastal võistlema individuaalsportlasena kõikidel riigi meistrivõistlustel.

Karl teeb suurem osa trenne üksinda ja väljas joostes. Tal on käes treeningplaanid ja ta täidab hoolikalt treeningpäevikut. Tema tuleva suve edu suurus sõltub täielikult praegu tehtavast tööst. Töö peab olema järjepidev, kvaliteetne, naudingut pakkuv. Kuna vastupidavuse treening on teistsugune ja soovitud tulemused ei tule nii kiiresti, kui sportlane ise loodab ja ootab, siis loodan väga, et Karlil jätkub motivatsiooni ja sisemist põlemist, sest niipalju ma kinnitada võin - TEHTUD TÖÖ EI KAO MITTE KUHUGI! Varem või hiljem realiseerub see tulemuseks ja tegelikult mida raskemalt see tuleb, seda magusam see hetk siis on, kui ta lõpuks kätte jõuab.

Noorematest poistest. Selle grupi liidrid on ilmselgelt Jaagup, Kristjan ja Karl-Rene. Sügisel jalgpalli ajal käeluu murdnud Jaagup on traumast nüüdseks prii ja on saanud väga korralikult harjutada. Olgu siinkohal mainitud, et Jaagup käis trennis koguaeg ka siis, kui tal käsi kipsis oli! Nii et mingit treeningpausi tal ei olegi olnud ja sisuliselt 100% planeeritust on ta teinud ka! Jaagupilt ootan kindlasti arenguhüpet ja edasiminekut eelkõige 60,100 ja 200 meetri jooksudes. Tema arengut on väga huvitav jälgida, kuna nii tema kui Kristjan ja Karl-Rene olid minu trenni tulles niiöelda puunukud ega liikunud kuidagi nii nagu peaks liikuma. Toome siinkohal ühe näite. 2011 talvisel võistlushooajal ei mahtunud Jaagup 60meetri jooksu B-vanuseklassi edetabelisse isegi mitte 50 parema tulemuse hulka! Väikese märgi pani ta maha 200 meetri jooksus, kui oli 26,97ga talvise hooaja paremuselt 20.aja omanik. Suvel aga oli olukord totaalselt teine - 100 meetri jooksus oli ta hooaja 14s ja 200m jooksus 7s 25,53ga! Tegu on üsna müstilise arenguga. Lisaks B-vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel 200m jooksu 6.koht ja 100meetri ning kaugushüppe finaalis 8 parema hulgas.
Selge see, et üleminek A-vanuseklassi uuest aastast on karm ja tõsine väljakutse, ent olen veendunud, et jätkuva arenguga on üleminek sujuv ja valutu. Usinust ja sihikindlust sellele poisile jagub!
Kiitust väärivad tegelikult ka Kristjan ja Karl-Rene, kes on samuti järjepidevalt (väikeste üksikute aukudega) trenni teinud. Potensiaali midagi huvitavat korda saata on ka siin, ent eelkõige peab paranema trennis tehtavate harjutuste pingutus. Tihti on nii, et 100% pingutuse asemel tehakse 90%ga harjutusi. Kuid tean nii mina kui ka nemad, et saaks paremini. Seega arenguruumi on siin piisavalt ja ma loodan, et see suur tahe hakkab edaspidi rohkem silma paistma. Motivatsiooni peaks lisama ka teadmine,et tuleval suvel on poiste A-klassi 4x100meetri teatejooksu kohad vaja täita just neil (Jaagup,Kristjan, Karl-Rene, Jan, Karl J, Madis).

Jan maadleb kiire kasvamise tagajärjel tekkinud terviseprobleemidega, ent ta on 70% trennidest kaasa teinud ja kadunud kuhugi ei ole. Karl J. treening on äärmiselt kaootiline ja sellise trennipealt arengut oodata on ilmselgelt keeruline. Madis teeb trenni vastavalt sellele, kuidas on tal võimalusi, kuna poiss elab Pärnust üsna kaugel ja bussiga linna tulemine ja tagasiminemine on üks suur ettevõtmine. Küll aga on Madis trennis väga usin ja tubli ning jääb üle vaid mõelda ja fantaseerida, mis saaks siis, kui ta saaks kaasa teha regullaarselt 4-5 trenni nädalas (praegune keskmine on 2 trenni nädalas). Aga teatevõistkonna komplekteerimisel arvestan ma kindlasti ka temaga ja usun, et temalgi on võimalus see koht omale haarata, kui ta edaspidi pisut enam trenne kaasa teha saaks.

Tüdrukutega on olukord palju keerulisem ja murettekitavam. Kiitust väärivad Kerstin ja Triin. Kerstinil tahtmist on, paraku on teda pikemat aega piinanud jalavalu, mis kuidagi järele ka anda ei taha. Kerstini positiivsus on aga niivõrd suur, et endalgi on tuju alati parem, kui tema trennis on. Loodan väga, et jalahädast peagi lahti saame ja siis saaks planeerituga edasi minna. Alles mõne nädala eest grupiga liitunud Triin on teinud trenni väga usinalt ja aktiivselt. Aga üllatavat siin muidugi midagi ei ole, sest ma teadsin täpselt, milline trennitegija ta on. Intensiivsema trenniga harjumine võtab tal veel natuke aega, aga ma usun, et suvel võib juba täitsa korralikele tulemustele mõtlema hakata. Talvine eesmärk on Triinu puhul lihtne - võistelda tuleb palju ja erinevatel aladel. Nii et talviseid starte peaks tulema seekord hea ports.

Ja edasi väga palju rääkida ei olegi. Teiste tüdrukute puhul ei ole ma siiani aru saanud, mis eesmärkidega keegi trenni teeb ja kellelt mingit tõsisemalt tulemuste tegemist ka oodata on spordis. Pisut eristub siinkohal Mädli, kes teeb trenni ja teeb hästi ja naerulsui, mis on väga oluline. Aga järjepidevust ei ole tekkinud siiani ning kunagi ei tea ette, millal ta trenni tuleb ja millal mitte. Suvine hooaeg oli täitsa korralik ja joostud ajad igati positiivsed, aga A-vanuseklassi minemine eeldab natuke tõsisemat trennitegemist. Aega veel natuke on, et selles vallas arengud toimuksid ja ma loodan väga, et Mädli ise ka aru saama hakkab, et järjepidevalt ja süsteemselt treenides on tulemus parem kui seni.

Brigita, Ingeri, Killu, Magda puhul on olukord pehmelt öeldes segane. Mina isiklikult ootan neilt väga palju, aga siiani ei ole nad õigustanud seda. Andekus on kindlasti tore omadus ja mitte kõigil ei ole seda. Aga andekus ilma töökuseta tulemust pikemas perspektiivis ei tooda. See nelik on minult viinud kõige rohkem närvirakke treenerina. Kuna ma ei ole saanud nendega sellist tööd teha nagu oleks vaja, et nad tulemusi teeksid. Ja nad teeksid tulemusi, võin rusika lauale lüüa ja seda lubada. Aga sellest paraku kasu ei ole. Andekas inimene peab sellest ise aru saama, et ta on andekas. Siiani ei ole seda toimunud. Edaspidiseks on minul sisuliselt võimatu mingeid eesmärke seada. Selge on see, et Eesti meistrivõistlustele lähevad need, kes on selleks valmis ja selleks treeninud ja mitte need, kes seda ei ole. Kuna mure nendega on suur, siis väga pikalt sellel ei peatukski. Olen proovinud erinevaid variante kasutada, et nad korralikult trenni teeksid, aga miski ei ole seni töödanud. Viimasel ajal on väikseid paranemismärke näidanud vaid Inger, ent vara on sellele veel sügavamaid järeldusi rajada. Olukord on äärmiselt nukker.

Tagant poolt on tulemas aga mõni väga tubli noor, kes juba praegu endast tugevalt märku annab ja lootust äratab, et midagi väga ilusat võib veel tulla. Hanna on saanud kahel korral nädalas teha trenni koos vanematega (isiklikult lootsin ja panustasin siin väga vanematele tüdrukutele, kes talle eeskujuks ja toeks oleks. Seda paraku juhtunud ei ole). Tegemist on väga tubli, andeka ja meeletult tööka tüdrukuga. Võtame kõike aga väga vabalt ja üritame ikka nautida seda sporditegemist. Aga temast tuleb tegija. Niipalju ütlen ma kohe. Lisaks tuleb hoolikalt juba sel talvel jälgida Augusti tegemisi, sest poiss on kasvanud ja läinud kiiremaks ja tugevamaks. Saab olema huvitav aasta neile.

Ongi siinkohal minu pikaks veninud eelvaade läbi. On positiivset, on negatiivset. Negatiivset võiks muidugi olla palju vähem, kuna see rusub ja pidurdab mind palju. Aga käes on 6.november. Ning ma sisimas veel loodan, et ka tüdrukud võtavad end kokku ja hakkavad tegelema sellega, milles nad head on. Ehk siis kergejõustikuga. Tänan tähelepanu eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar